Kinetic installation
"WHERE IS MY HEART"
2018 /2022
A kinetic installation I made for my bachelor's thesis in Fine Art. Re-installed it in a different environment in 2022.
My art will go on.
✺
2022
2018
Short family stories from my bachelor's thesis. Right now only in Estonian.
Pere jutud minu bakalaureuse lõputöö kirjalikust osast.
Tere ema!
Ema sattus kord vihahoogu, kuna tema poeg ei öelnud talle tere. Emotsioonid tugevnesid kuni ema murdus. Ta hakkas venda ümber maja taga ajama, endal taburet käes, et poega sellega visata. See oli esimene päev, mil vend oma tüdruksõbra koju tõi, et oma pereelu tutvustada.
Ema sattus kord vihahoogu, kuna tema poeg ei öelnud talle tere. Emotsioonid tugevnesid kuni ema murdus. Ta hakkas venda ümber maja taga ajama, endal taburet käes, et poega sellega visata. See oli esimene päev, mil vend oma tüdruksõbra koju tõi, et oma pereelu tutvustada.
Kunstnik
Mul on oma õest kõige rohkem jutte, me oleme lähedased. Aga arvan, et see rohkem esimese lapse privileeg. Isegi tema joonistused on alles jäetud, minu omad põletati ära, kus ma neid hoian, öeldi mulle. Tõsi, tõsi, mapikest ei mahuta kuhugile nelja toalisse majja, ega aita, ega sauna, kaks hektarit maad. Kaevaksin oma vanade kunstiteoste jaoks augu ja peidaks kirstu sisse ära. Siis vast tulehakatiseks ei oleks kasutatud. Minu kunst on minu varandus! Sellepärast ma selline tulehark olengi, emakene, tuli see hävitab ja tuli see puhastab, uued algused, ju siis nii pidigi minema, ma ei ole vihane. Tegelikult ei ole see jutt minust, vaid teisest kunstnikust. Väikesest loojast , mu õest ikka, kes ei osanud seekord ei kõndida, ega ka rääkida. Inglikene oli tugevalt mässitud roheliste täpikestega valgesse tekikesse, seina kõrval olevasse voodisse magama. Mõne aja pärast oli emale teisest toast beebi keeles vestlust kuulda, armas mõtles ta. Läks oma pehmet punga unest tervitama. Üllatuseks oli laps end tekist lahti mässinud ja „pruuni värviga” seinale spontaanse William de Kooningu maastiku sarnase kunstiteos maalinud (lisa1 lk: 21). See oli üks nähtusid, mis minu õe ema silmis kunstnikuks tegi. Spontaansus ja uudne värvimaterjal.
Takjad
Õde ja vend, pere esimesed linnupojad. Ikka ja jälle võib näha instinktiivset ema armastuse poole küündivat olelusvõitlust. Kohe kui pojad hakkasid nokka lahti tegema, lendles ema sulerada järel, et kõigil oleks kõht täis ja riided seljas. On teada, et loomariigis tugevamad jäävad ellu. Õblukesi võib teistest eraldatuna, näljahädas ja jõuetutena tudisemas näha. Ema esimesest kahest, sattus väetikesemaks noorem vend olema, vähemalt emakese silmis. Kuidas siis pojakesele joosti lusikaga järele, et too ei söö midagi. Tütrele hakati aga ise alles lapse eas olevana mehele minekust ja laste saamisest rääkima. Pojake jutu ette ja pojake jutu taha, tegelikult ei olnud nii hullu midagi. Õbluke pojake jõudis isegi oma õele raske labidaga pähe virutada. Pahameel on kerge tulema niiviisi, kui armukadedus end naha vahele vingerdab nagu kaua unes olnud madu, kelle kihvad ükskord rindu torkavad. Torkasid ka mu õele ja ta otsustas vastu torgata. Ta tõi põllult hunniku teravaid takjaid ja sokutas need vennal jalas olevate lühikeste punastele pükstele. Pilkavalt olid need paigutatud strateegiliselt tähtsasse, meheau piirkonda. Säh sulle pojakene, naised on julmad, kui neid ei armastata.
Naised
Mina olen killukene oma emast ja minu ema vanaemast. Vanaema Helene sündis peale esimest maailmasõda, Eesti vabadussõja ajal 1919. aastal. Teda peideti korviga voodi all, kuulid vilisesid, lutikad lapsel küljes. Kui vanaema oli neiupõlves, sai ta endale rikkast perest kavaleri, too tegi lapse taha, aga väitis, et ema ja õde ei naiseks luba võtta, liiga vaene oled öeldi. Ilusatel naistel nagu meie Võrumaa inimesed kõik, on raske meelitajatest, võrgutajatest ja muidu jutumeestest kõrvale hoida. Sellesse võrku vanaemakene ka sattus! Tol ajal oli palju surmasid nurgataguste aborditegijate läbi, lohakuse ja oskamatuse tõttu. Isegi sünnitati laps ära ja viidi metsa kännujuure alla! Helene tegi aga korraliku arsti juures abordi, maksis kaks kilo võid, seakintsu ja pund linasid. Hea oli, et vähemalt nii paljugi vara oli, et ei pidanud ise suskima. Ühe õnnetu neiukese matustel neil just sai käidud, kuis kirstus olleski naisel veel vere loik all oli. Aega möödus tuli teine maailmasõda, nende maja taga Sänna maantee ääres oli lennuväli. Ema ja vana - vanaema tuldi hoiatama, et minge ära, siin tulevad lahingud aga nad ei läinud, muidu veetakse terve talu tühjaks. Kord oli Helene, hobuse seljas, koti suhkrut ja jahu musta jõe äärde peitu viimas, kui oli kuulda vene sõjalennuki tulemist. Teda oli õpetatud, kui lennuki häält kuuled kohe pikali, seda ta tegi, hüppas kraavi pikali, hobune paanikas, tulistati aga õnneks kuuliga pihta ei saadud. Üldiselt Helenet ja tema ema ei puututud, kord tuli piloot naiseks võtma aga kes siis surmasuus meest endale julgeb võtta. Helene ootas ikka oma petisest kavaleri, kes sõjast tagasi tulleski ütles, miks sa mehele eks ära ei läinud. Pärast kavaleri talu lagunes, ei sündinud järeltulijat, ega läinud õdegi mehele. Siis tuli aga soovitajate kaudu viiulimängija Leonhard kosja. Helene ja tema ema käisid salaja vaatamas, kuidas mees elab, piilusid ka kaevu, nööriga alla lastud, külmas piimaämbris ujus konn. Vana - vanaema vaatas noorikule otsa, ütles „vaene ta on aga mine naiseks ära tütrekene”.
Tsiigu
Vanaema jalutas kahe talu vahelt, mööda metsa teed. Vahepeal põikas ta rajalt kõrvale, et vaadata kas seeni või marju juba tulnud. Raiesmikule jõudes, leidis ta heina seest kaks metskitse poega. Tihtipeale arvatakse, et ema on neid hüljanud aga tegelikult hoopis peidab emakits pojad heina sisse ära, et ise toitu otsimas käija. Vanaema ei teadnud seda, sel ajal ju internetti ei olnud ja viis ühe koju. Lehmapiimast, lutipudeliga sai teda toidetud, kuni too suureks sokuks kasvas. Pereliikme nimeks oli pandud Tsiigu, sest ta tegi tsiik-tsiik!, kui midagi tahtis. Tsiigu käis metsas aga tuli alati tagasi. Vanaema kartis, et too ei karda üldse inimesi ja keegi ta ükskord oma toidulauale viib. Kuni üks sügis teda enam tagasi ei tulnud nagu kardetud, mis temast sai ei tea keegi, küllap leidis oma õiged juured.
VÕIA-VÕIA!
Olin kord vanaema pool Sännas, otsisin küüni pööningult varandusi. Leides sealt ainult rotisitta ja tühja puskaripudeli, otsustasin kurbusest istuma jääda ja läbi väikese augu seinas hoovi jälgima jääda. Pooleldi unistades, et äkki näen ma hunti mööda jooksmas või vanapaganat saunast tulemas, nägin hoopiski vanaema tulemas aeglaselt, aida tagant. Aida najale oli toetatud tokikesi ja talupidamistarbeid. Kaltsud ja potsikud puuokstel rippumas ja tüvedel toetumas olid justkui kratid ootamas peremehe käsutamist. Tuulise ilmaga kolisesid ja liikusid elu sees. Eidekene kõndis, kuid äkitselt, vajus üks vanaema karkudest muti mullaauku ja ta tasakaalu kaotas. Ta vajus külili "VÕIA-VÕIA!" karjus ta, olles pettunud elus ja lootes, et keegi tema poole jookseb, et teda hellitada. Saades aru, et keegi ei pannud teda tähele, peale minu loomulikult. Otsustas ta enesehaletseva näoga hoopiski oma jalgadele mitte karkudele toetuda. Peale seda kõndis vanaema kõbusamalt, kui kunagi varem...mõnda aega.
Heinategemine
„Kui ma olin 13-aastane, hakkasin juba emaga käsikivi juures töötama, kus ema õpetas mind laulma: „Jahva’, jahva’, kivikõnõ” jt. Ema oli tugev inimene: kolm mõõtu kartuleid võttis ta korraga selga” ("Lauluimä" Hilana Taarka, 1933). (Lisa 4 lk: 24)
Kui mind ei olnud veel õnneks sündinud, pidi perekond iga suvi lehmadele ja jänestele talveks heina tegema. See oli kõige vanema lapse, mu õe sõnul, üks raskemaid töid kartuli võtmise kõrval. Kuuma päikese käes heina laiali laotada, et see saaks kuivada ja kui vihma sadas, seda kõike uuesti teha. Siis heina kärule tõstmine, kui pikka pluusi seljas ei ole kratsib käed veriseks. Keegi ei teinud seda hea meelega, muidugi sunnitööd ei tee keegi hea meelega. Ühel suvel otsustas mu seitsmeteist aastane õde protesteerida. See loomulikult vihastas mu ema. 12
See vihastas mu ema nii palju, et ta tundis, et peab pubeka paika panema. Pere olles siis põllul, ema ja tütar võimuvõitluses. Tütar otsustas minema kõndima hakata ja keeras emale selja. Olles teinud paar sammu vabaduse poole, tundis ta seljas torkavat valu ja ta silme eest läks mustaks. Ema oli õde viglaga selga visanud. Õnneks vigla haru oli vastu ribi tagasi põrganud, paar sentimeetrit selgroost eemal. Emake tahtis põiki visata aga vigel keeras terad aga tütre poole. Südameraskustes ema kirjeldas seda hetke elumuutvaks. Näha tütart peaaegu surma saamas oma äkkviha tõttu, paneb kindlasti elu teisest perspektiivist vaatama. Mu õel on armid selja peal, aga sel aastal pääses ta heinategemisest.
„Üks karjalane jutustab loo sellest, kuidas ta kord merel kalastades kohtus paaditäie saamidega. Kui saami naine karjalase harjumatut riietust nägi, viskas ta äkilises hullusehoos oma väikese poja üle parda. Soome-ugri naiste käitumismustrid ilmnevad kõrvaltvaatajale lummava malbuse ja ehmatava sõjakuse põimumise teel” (Art Leete, 2017).
Eluõpetus
„Eesti kultuuri vaatevinklist on meie kõige kallimaks varanduseks mitu põlve ühes paigas elanud inimesed, kelle hingepõhjast võib veel leida arhailisi uskumusi”
(Valdur Mikita, 2015: 145)
„Eesti kultuuri vaatevinklist on meie kõige kallimaks varanduseks mitu põlve ühes paigas elanud inimesed, kelle hingepõhjast võib veel leida arhailisi uskumusi”
(Valdur Mikita, 2015: 145)
Võrukate ja vanaema eluõpetavad tsitaadid:
„Kel p**s tuu l**s”
„Kel p**s see l**s”
Igast naisest võib saada potensiaalne l**s ja mõni mees mõtlebki nii. Katsu sa selgeks teha, et sa ei ole, kohe kui teisele mehele naeratad oled l**s.
„Rahamassin jalgeõ vahel”
„Rahamasin jalge vahel”
Kasuta oma naiselikke omadusi õigesti ära.
„Veitsä võlssi ja veitsä varastõdõ siss saat elost läbi”
„Veidikene valetada ja varastada, siis saad elust läbi”
Kui sa kõik alati ausalt ära rääkida, võidakse seda sinu vastu kasutada. Väike vale kõlab teinekord paremini, kui tõde, tõega võid inimesed ära ehmatada. Riigimajandi varandus oli kunagi inimestelt ära võetud omand, sealt võis tagasi võtta.
„Hää lats kiä häste tands, paremb viil kiä paigal sais!”
„Hea laps kes hästi tantsib, veel parem kes paigal seisab”
Ära topi oma nina igale poole, võid kõrvetada saada. Riigikorda ei tohi ka sõimata, siis läheb ka halvasti, paljud olid ju küüditatud. Tantsimise ütlust öeldi ka noortele neidudele, kes tahtsid peole minna, kardeti et satub petise võrku.
„Ei tiiä kellele na korjasõ egas midagi üten ei saa võtta!”
„Ei tea kellele nad korjavad, ega midagi ju kaasa ei saa võtta!”
See kehtis eriti ahnitsejate puhul. Kui kellelgi lapsi ei olnud ja muudkui vehivad tööd ja koguvad varandust.
„Tsirk korgõn, muna persen!”
„Lind kõrgel, muna perses!”
Asjad mida oli raske kätte saada. Lind kõrgel, mõtled mis maitsega tema muna küll olla võib aga seda muna sa tema persest kätte ei saa. Lohutati inimesi.
„Nigu rügäolõ kunn mättä otsan”
„Nagu rukkikõrre põllul konn mätta otsas”
Öeldi inimeste kohta, kes kekutasid liiga palju ise kondine ja näljane aga tähtis.
„Üis pahta, tamminõ pulk ette”
„Siga sulgu, tammest pult ette”
Lapsed kes liiga palju vahele segasid jutule, pidid vait olema.
„kon om tuu lump kon kunna om!”
„Kus on see tiik, kus konnad elavad!”
Seda ütlust kasutati siis, kui taheti murdekeele võlusid ja raskust linnakatele demonstreerida.
Elumõte
Hiljuti tõi mu ema koju kolm räsitud puurikana. Ma läksin neid lauta vaatama ja rääkisin nendega, ütlesin neile, et teil on vedanud. Nad olid üllatavalt rahulikud, üldse mitte hirmul, inimkontaktiga harjunud või olid nad lihtsalt õnnelikud. Nad kaagutasid vastu, kui küsisin kuidas teil läheb „hästi läheb” ütles üks, kolmest pruunist kanast. Meie linnaäärses talus on alati loomi olnud, eriti kanu. Eelmise laari sulelisi viis rebane ära, viimane neist kes sai kavalpea söögipooliseks oli valge kukk. See kukk oli miskipärast väga vihane. Kui hoovi peal tahtsid käia, siis isa kalossides ringi koperdada ei olnud mõistlik, kiire pidid olema. Ta oli kuri ja ta oli enda meelest kaval. Meil oli omavahel tants kujunenud, kuidas temast ohutult mööduda sai. Selga ei tohtinud keerata, iga kord kui seda teha oli kukk jälle lähemale jooksnud. Ja kui näo tema poole pöörad teeskles ta nokkimist, endal silm inimese poole pööratud. Ükskord nokkis ta asfalti peal, mitte ühtegi seemet ega ussikest sealt ei leia aga nokkis väga usinalt, naljakas oli. Ühesõnaga kukest pidi nägu tema poole pööratuna mööduma ja kui oled piisavas kauguses, siis selg keerata ja joosta. Mitmeid kordi olen läbi aia tormanud, kukk järel, naabrid silmi pööritades, et kes see jälle karjub. Oma kodus, tundisn hirmu, et kuskil hüppab kukk selga. Aga meie pere on selle koha pealt mõistlikud, saime aru, et ta peab oma haaremit kaitsma. Kui rebane oli kõik kanad ära viinud oli kukk rahulikum. Aga ei läinud palju mööda, kui viimane kuri suleline oli ka metsa ära viidud. Ma imestan siimaani kuidas kukest jagu saadi, elumõte kadus ära, arvan mina. Meestega on samoodi, kõige tugevam kukk võidab. Naistel aga kõige ilusamast ja heasüdamlikumast kanast, ükskord suled seljast räsitud ja jõuetu saab, sest seljas elatakse. Aga ikka ilma ka ei saa, kanad muidu jäävadki maadligi kukke ootama.
Hamstrid
Kui ma olin väike oli mul palju hamstreid. Ma hoolitsesin nende eest ja enne ostsin neile süüa kui endale mänguasju. Suure armastuse ja ka suure perega olid kaks hamstrit Romeo ja Julia. Neil oli kuus poega, vaevu mahtusid puuri ära. Mulle meeldis neile värsket heina korjata ja tookord mõtlesin et viin neile paar lille ka. Pojad koos emaga eelisjärjekorras sõid kõik toidu alati ära. Hommikuks oli Julia ja pojad hingetud. Nende siniste lillede lehed, tuli välja olid mürgised. Peale seda, hakkas Romeo kosuma ja elas kõikidest vahepealsetest Juliatest kõige kauem, kuniks vanus ta minult võttis.
Uus voodi
Jutt, kuidas mind otsustati vanemate poolt siia ilma luua, on mul väga hästi meeles. Oli uus voodi ostetud ja seda oli vaja katsetada. Mitte just kõige romantilisem lugu, aga selline on vahel elu, ootamatu ja labane. Võta vastu kõik, mida sulle antakse ja kui oled piisavalt tark, siis õpid sellest ja teed järgmine kord õige valiku.
Vitamiinid
Minu peres on olnud palju juhtumeid, kus elu jookseb silme eest läbi ja kaitseinglite olemasolu on ainukene loogiline seletus, miks ellu on jäädud. Skeptikud, see jutt ei ole teile, pidage aga parapsühholoogiat edasi pseudoteaduseks.
Mina olen neljast lapsest kõige noorem, hellitatud pesamuna võib ju arvata. Ega see kõige noorema elu tegelikult nii lihtne olegi. Meie peres valitses toiduahel, kus kõigil olid oma ohvrid paigas. Isa elas end ema peal välja, ema oma vanema tütre peal, tütar oma venna, vend oma noorema venna ja siis noorem vend minu peal. Ütleme nii, et minuni jõudis kõige intensiivsem läbi viie inimese kanaldatud viha. Minu igapäevaseks hirmuks oli kahest vennast noorem, toiduahelast enne mind. Igapäevaselt olid mul suured peavalud, sest pidin meeleheitlikult end kaitsma, pekstes, karjudes, joostes, peites, nuttes. Ainukene inimene, kellega mingitki moodi suhelda või mängida oleks saanud, elas ise samamoodi terrori all ja suunas kogu oma negatiivse energia minu pihta. Ma vihkasin teda kõige rohkem. Ma vihkasin teda, sest ma tahtsin teda armastada, me oleme ometigi ju pere. Me oleme ju kaks kõige nooremat. Miks sa mulle haiget teed?
Kõige valusam mälestus, mis on mulle hinge sööbinud juhtus siis kui kedagi peale meie kahe ei olnud jälle kodus. Ma ei tea millest tüli algas aga ma mäletan osakesi sellest, kuidas ma jooksin väljas jänesekuuride poole aga vend sai mu kätte. Ta peksis mind, ma kukkusin jõuetult maha. Ta peksis mind edasi, nii kõvasti et iga ta jala löögi peale ma veeresin maas. Ma ei saanud püsti, et minema joosta, sest löögid olid nii kiired ja tugevad. Sellisel momendil annab keha alla, jõud on otsas, jääb vaid loota, et inimene sind surnuks ei peksa. Ema jõudis õnneks õigel ajal koju, kaklus peatus.
Kallis ema proovis hoolitseda kõigi eest nii hästi kui ta suutis. Raske on sünnitada ja kasvatada üles neli last. Minu ema ja teisedki naised, kes on suured pered üles kasvatanud, te olete tugevad ja austusväärsed. Ema hoidis mind nii kuidas tema oskas. Üks paljudest viisidest kuidas ta oma armastust välja näitas oli see kui ta mulle iga päev C vitamiini andis. Minu jaoks olid need nagu tervislikud kommid. Alguses magusad ja siis põnevalt hapuks 16
minevad. Tihtipeale neelasin hapu osa saabudes vitamiini kiirelt alla. Minu kahjuks ei võinud ka neid tervislikke komme palju süüa ja kui juurde küsisin, sain sõimata.
Kord kui meil majas remondi tegemise periood oli ja vanemad jälle kodust eemal viibima pidid, oli mul plaan, minna kommijahile. See oli minu jaoks lihtsaks tehtud, sest valged kapid, punaste nuppudega olid seina pealt alla tõstetud. Valisin sobiva momendi ja asusin kapi ust, mis oli nööriga tugevalt kinni seotud, lahti pusima. Ma olin väikse mina kohta käeliselt üllatavalt osav ja sain keerukad sõlmed kiirelt lahti. Nii põnev oli omapäi midagi natuke keelatut teha. Ma otsustasin saagiga suure toa diivani peale maiustama minna. Kuna tuba oli läbikäidav, oli mul geniaalne plaan teeselda, et loen raamatut ja kui keegi tuleb, siis vitamiinid ruttu lahtise raamatu alla peita. Korra pidin seda isegi tegema kui õde mööda kõndis. Ta küsis mis teen, vastasin filosofeeriva näoga, mõtlen. Mu trikk toimis. Need vitamiinid ei olnud aga täpselt sama maitsega. Alguses magusad ja siis mõrudad aga ma neelasin mõruda osa pealt kiirelt alla. Väsimus tuli peale palju oli ju tehtud, suur salamissioon edukalt läbi viidud, loomulikult kulub üks keha ja vaimu värskendav puhkus ära. Jõudsin purgi kappi tagasi panna, sõlme sidumine oli nüüd võimatu ja läksin oma voodisse puhkama.
Ma nägin imelikku unenägu, kuidas seisin enda väikse keha kõrval ja tema ümber oli palju tädisid ja onusid, kõik olid väga tõsised, ema närviline ja tavalisest murelikuma näoga. Nägin et mulle topiti toru kurku, mu hingel oli väga raske olla. Nagu tahaks maa alla vajuda ja sinna magama jääda. Nägin kuidas väike mina hakkas oksendama ja hakkas kergem, läksin oma keha sisse tagasi. Ma ise mäletan väga uduselt aga ärkasin haiglas. Tuleb välja, et vend oli tähele pannud, et olen kahtlaselt uimane ja emale öelnud, kui too koju jõudis, õnneks saabus kohe. Kutsuti kiirabi ja tehti maoloputus. See ei olnud uni mida ennem nägin, vaid kehaväline kogemus. Haiglas tehti mulle ka vereloputus. Ema ootas koridoris, kuni temani tuli arst ja ütles, et nüüd jääb hommikuni oodata, kas jääb ellu või mitte. Ma tunnen seda valu, mida sina tundsid tol hetkel emakene, raske on kirjutada, pisarad teevad silmad uduseks. Hommikul ärkasin, emaga palatis, proovisin tema juurde kõndida aga ma ei osanud, pidin uuesti kõndima õppima. Tuppa tuli ka isa, jäätisepakk käes. See on üks helgemaid mälestusi mu lapsepõlves.
Imekombel jäin ellu, miks? Läbi kiire reageerimise ja noorema venna tähelepanu tõttu. See sama inimene, kelle pärast nii mitmeid kordi tahtsin surra, pani tähele ja päästis mu elu, aitäh sulle kallis vend. Teine põhjus, miks mind teise ilma ei tiritud on mu ema. Peale seda, kui arst talle ütles, et nüüd pead ootama, kas su tütar on hommikul elus, meenus talle, kuidas ta tahtis
minuga aborti teha. Mu ema rääkis mulle hiljuti pisar silmis, põlvili mu ees, kuidas ta tol ööl jumala käest halastust palus, et ta selle kahtluse eest tütart ära ei võtaks.
VÄIKE MINA
Kui alahinnatud on elu, millises ohutsoonis me pidevalt elame. Igapäevane liiklus, haigused, tööõnnetused, mürgitused, mõrv, looduskatastroofid, sõda. Kõigele sellele lisaks võime oma kahtluste ja hirmuga, süütu hinge rändama saata. Me kardame armastada, sest ei taha seda kaotada. Ja alles siis saame aru, kui väga oluline keegi sulle on, kui võib juba liiga hilja olla. Ma tahan inimesi õhutada üksteise vastu head olema. Ärge kasutage üksteist ära. Ärge öelge üksteisele halvasti ja ärge võtke lähedasi iseenesest mõistetavana. Seda on järjepidevalt raske teha, mina tean. Lugu väikesest minast, ei ole niivõrd minevikust, kui see on olevikust. Sellel aastal, paar kuud tagasi, varastati koolist minu skulptuur „Väike mina”. See oli turvaliselt minu laua alla ämbrisse paigutatud, taeva poole ulatavate kätega väike karjuv laps. Ikka ja jälle ma vaatasin ja tunnetasin teda enda jalge juures, kuni üks kord teda enam seal ei olnud. Alles oli vaid roostetav ämber. Olles endast väljas, sest tundisin, et jälle keegi, õiguseta olla pahatahtlik inimene tahab mulle ilma põhjuseta halba. Kleepisin kogu kooli territooriumi plakateid täis. (Lisa 5 lk: 25 ) Mõned inimesed võtsid seda isikliku solvanguna, toimus ohvri süüdlaseks tegemine. See oli hetk mil sain järjekordselt kinnitust, et mitte keegi ei tule appi, mitte kedagi ei huvita, ma ei olnud üllatunud. Ma viisin midagi isiklikku ja hingelähedast füüsilisse maailma ja kohe tuli keegi ja võttis selle minult, vähemal alguses tundsin nii. Selle skulptuuri tähendus mulle oli märkimisväärne. Tundsin nagu minu enda laps oleks mult vägisi võetud. Mõistsin, et olen teinud täpselt vastupidist, mida lootsin, et see töö minus muudab. Ma hülgasin oma sisemise lapse, jätsin ta liiga kauaks ootama. Tundsin, et ainuke viis kuidas selle emotsionaalse valuga edasi minna on, talle kiri kirjutada. Siin on see kiri:
Väike mina, ma ei pööranud sulle piisavalt tähelepanu. Ma hülgasin sinu ja võtsin sind iseenesest mõistetavana. Ma jätsin su liiga kauaks ämbrisse ootama. Palun anna mulle andeks, tule mu juurde tagasi! Ma armastan sind ja luban sinu eest hoolitseda. Edaspidiselt, ei unusta ma iial, miks olid nii tähtis mulle. Sa oled kallis, kuna tuletasid mulle meelde , et olla hea enda vastu on olla hea teiste vastu. Palun anna mulle andeks.
Selles töös oli andestamist, andekspalumist ja -andmist. Tegelesin oma mineviku haavade parandamisega ja eluga edasi minemisega. See laps ämbris tahtis ainult kannatlikkust, armu ja mõistmist, kõik oleks paranenud. Aga kannatamatud ja egotsentrilised inimesed, kiire 18
elutempoga ei luba endale seda. „Kas tõesti on nii, et õppimisväärseks peetakse ainult seda, millega saab raha teenida, prestiiži saavutada, ning armastus, mis toob kasu vaid hingele, on tänapäeval kasutu, on luksus, millele meil pole õigust palju energiat kulutada” (Erich Fromm, 2006 :16). Üks päev nägin, kuidas skulptuuri osakonda oli toodud palju väikseid huvilisi ekskursioonile. Ma jälgisin neid ja lootsin, et selle töö võttis keegi laps ja et ta saab sellest rõõmu, sel hetkel lasin ma lahti. Miks ma niivõrd südamesse võtsin oma töö kadumist, väärtusetu olevat see mõne sõnul. Kõigest kipsi tükk, laua all ämbris. Kui arvuti kaduma läheks, kutsutakse politsei, kui kunstiteos kaduma läheb, oled teiste silmis loll, kui arvad, et sellel on hind. Sellises maailmas me nüüd elame. „Eestlaste sõpruskond on avar, lisaks Facebookile on meie sotsiaalses võrgustikus ka puid, surnuid ja igasugu muid kummalisi olevusi.” (Petrone, 2009 :34). „Ebausk” ei tähenda, et inimene ei usu vaid ta usub teistsuguste asjade sisse. „Elu eesti külas ei olnud kristlik, vaid oli mõnusalt animistlik ja see kõneleb üht-teist meie esivanemate salapärasest ja paganlikust usuelust.” (Mikita, 2015 :160) Miks ma tundsin valu, sest ma hingestasin selle töö.
Ikka ja jälle pean ma end oma enesehävituslikust mõtete nõiaringist välja tirima ja aru saama, et otsida armastust kellegi teise seest, ei pane mind tundma armastusväärsena. Kui palju kordi olen ma oma elu kujundanud oma mõtetega. Olen saanud tõestust läbi emotsioonide, tundnud viha, jõuetust, rõõmu. Nüüd tean, et ma tunnen, mida ma mõtlen, mitte vastupidi.
Külasta mind Instagramis et näha veel.
✺
